Öö ja hommik Khopral
Ärkasin kell 3.45. Toimetasin voodis kirjutisi ja mõtlesin, kuidas reisikirja üles ehitada. 21. sajand: isegi siia ulatub 4G. Toas olid voodi, linad ja soe tekk, nii et magamiskotti ei läinudki vaja. Siidist voodrit küll.
Päike oli tõusmas. Jätsin soojaks magatud aseme ja läksin 90 meetrit kõrgemale platoole chaurisid vaatama. Kell oli 5.50, päike veel mägede taga. Hämaras kappas minust eemale väike loom. Esimese hooga arvasin, et kits. See oli muskushirv: sarvi pole, tagajalad on pikemad kui esijalad ja ta liigub hüpates. Nepaalis on neid alles umbes kolm tuhat. Nad elavad üksi, liiguvad koidikul ja hämaras ning isaste muskusnäärme pärast on neid sajandeid küttitud. Teda näeb harva.
Tuhat meetrit alla
Khoprast esimese peatuseni oli tuhat meetrit laskumist ja see võttis tund ja kakskümmend minutit. Alguses läks libedalt. Mingil hetkel andsid jalad end tunda, täpsemalt põlved. Kui allaminekuga harjunud pole, siis nii läheb.
„Kiirus polnud suur, aga mäed on mäed.“
Vahepeatuse nimi oli Evergreen. Teisi oodates tantsis kõrval prantsuse grupp, vanemad inimesed. Nad rõõmustasid ja nautisid oma hetke.
Viimane lõik Swantasse oli mõnus metsamatk, mitte väga järsk. Hotel Candle Inni terrassil ootasin piimakohvi. Muku küll ütles, et toa saan kätte, kui ütlen, et olen Trip Pokhara matkaja. Aga seda lauset menüüs polnud ja peremees ei saanud aru.
Swanta
Neli päeva olid pesemiseks ainult märjad beebilapid. Siis tuli Swanta, tuba ja selle nurgas uks, mille taga on potiga WC. Keeran kraani lahti ja vesi on soe.
Seisan selle all kauem, kui vaja. Kodus voolab soe vesi iga päev ja ma ei pane seda kordagi tähele. Siin pidin selle mõneks päevaks ära andma, et ta tagasi tuleks. Ja ta tuli tagasi teistsugusena: raskemana, väärtuslikumana.
Selle pärast ma siia tulingi. Mäed on suured ja neid näeb igaüks. Väikest asja näeb alles siis, kui see on korraks käest võetud. Ma loodan, et see oskus jõuab minuga koju ja jääb sinna kauemaks kui sooja vee meelespidamine.
Õhtu tantsuplatsil
Soe vesi mõjus nagu imerohi. Õhtuks olid samad jalad, mis lõunal põlvede üle kurtsid, valmis tantsuks. Mängima hakkas nepali muusika, ja tantsiti.
Siis tuli meil hiilgav mõte: tutvustame ka oma kultuuri. Hiilgav oli see täpselt nii kaua, kui see meie endi peas oli. Tantsuplatsil ei leidnud see ühtegi järgijat. Kohalikud vaatasid viisakalt, nii nagu vaatab inimene, kes ei tea, kas nüüd tuleb kaasa plaksutada või appi kutsuda. Mõne takti pärast mängis jälle nepali lugu, ja maailm oli tagasi paigas.
Õppetund, mida ükski reisijuht ei kirjuta: tule külla, tantsi kaasa, aga ära mine oma kultuuri peale suruma.
